Võnnu Laulu- ja mänguseltsi Lõoke asutamine

Seltsi asutamine...

“Kui õppisime laule 1902.a suvel peetavaks Pärnu laulupeoks, siis pidasime Jaan Rootslase ja Gustav Suitsuga nõu, et tuleks asutada Võndu üks kultuuri või laulu-mängu selts. Meie J. Rootslasega tellisime Kaagvere Laulu-Mängu Seltsi “Helin” juhatuse käest põhikirja ja mina kirjutasin selle ümber. Ühel laulukoori harjutusel avaldasime oma kavatsuse selleaegsele köstrile Fr. Pennertile, kihelkonnakooli õpetajale Karl Neumannile ja teistele sealviibijatele. Nemad olid kohe nõus ja kirjutasime asutajate liikmetena alla. Vallasekretär J. Kukk valmistas palvekirja kubernerile ja saatsime selle ära. Umbes kuu aja pärast tuli põhikiri kinnitatult tagasi.” Nii kirjutas seltsi üks asutajaist Jaan Moodis (sünd. 1877.a). Tänu tema üleskirjutustele on säilinud paljud rahvalaulud-viisid ning pärimused Võnnu kihelkonnast. Jaan Moodis saatis juba 14-aastaselt ajalehele “Olevik” sõnumeid, saades selle eest “prii lehe”. Ka kogus ta vanavara ja murdesõnu. 1936.a nimetas Eesti Rahva Muuseum ta oma aukorrespondendiks.

Kõige rohkem tegi seltsi asutamiseks ja ka edaspidi ära Võnnu kihelkonnakooli õpetaja Karl Neumann, kes oli tol ajal alles 25-aastane koolmeister. "Neumanni ajal sai jalad alla näitemäng, laulukoor ja pasunakoor ning kogu “Lõokese”selts. Ta ise oli üle keskmist kasvu, hea lahke jutuga, armsa häälega, sugestiivne. Kui tema juba rääkis, siis läks see inimestele otse südamesse. Tegelaste korjamine näitemängu või orkestrisse käis tema käes kiiresti, sest ta oskas inimestega ümber käia.”

Rändraamatukaupmees ja rahvaluulekoguja Jaan Rootslane (1874 - 1907)

Esimene koosolek...

Esimene Võnnu Laulu- ja Mängu Seltsi koosolek toimus Võnnu kihelkonnakooli ruumides Köstrimäel 9.nov.1902.a. Asutajatest olid kohal 12 liiget. Seltsi presidendiks valiti Karl Neumann, presidendi abiks Võõpste kooliõpetaja Johann Suits, kirjatoimetajaks Jaan Kukk, kirjatoimetaja abiks Jaan Moodis, kassameistriks Joosep Karro ja tema abiks Johannes Kriipson. Muusikajuhatajaks valiti Fr. Pennert, abideks õpetajad David Lätti ja Daniel Lodi, näitemängu direktoriteks said Johannes Kriipson ja Jaan Moodis. Aastamaksu suuruseks määrati 1 rbl igalt liikmelt. Naisliikmed, lauljad-mehed ja mängumehed pidid maksma poole vähem, 50 kop, lauljad-naisterahvad aga 25 kop.

Seltsi pidulik avamine...

“29.dets. 1902.a. oli Võnnus ilus pidu, mis koosolejatele kauaks meelde jääb: sel päeval avati lauluselts “Lõoke”. Avapeol oli rohkesti rahvast. Ka Kodavere Lauluselts ja Võnnu Põllumeeste Selts olid peole saadikud saatnud. Avakõne pidas kihelkonnakooli õpetaja Neumann. Kõnele järgnesid laulud ja ilulugemised. Laud oli kaetud 50 inimesele. Lauas peetud kõnedest olid mõnusad hr. Pauli ja Saarva kõned. Kesköö oli ammu möödas, kui pidulised lahkusid.” (Ajaleht "Olevik" 1903nr.2).

Sama sündmuse kohta kirjutas Jaan Moodis:“Avamispeol, kus viibisid ka ümberkaudsed mõisasaksad ja kohalik õpetaja August Vares, astus üles meist ümbritsetud gümnaasiumiõpilane, praegune lugupeetud professor Gustav Suits kõnega, mis oli vägagi vabamõtteline. Sisuks oli Eesti rahva minevik ja tulevikukavatsused. Ja kui ta lõpetas luuletusega “Las kasvame”, siis tõusis tormiline käteplagin. Õpetaja läks viha pärast "näost mustaks" ja lahkus koos mõisasakstega enne lõppu. Teisel päeval sain õpetaja Varesega kokku ja tema vandus väga: “Niisugune tõusik: üks jalg veel isakodus ja teine linnas ja juba rahvale ässituskõnesid pidama! See on kuulmatu lugu!”

Gustav Suits üliõpilasena u. 1904.a

Seltsi näitetrupp...

1902.a moodustati ka seltsi näitetrupp. Sellest kirjutas Jaan Moodis järgmist:"Oli tarvis asutada näitetrupp. Mina rääkisin, et meil tegutses varem näitetrupp. Need näitlejad on kõik veel elus ja neil on õpitud hulk näitemänge, mida nad võivad ilma takistuseta igal ajal ja kiiremini etendada, kui meie hakkaks uusi näitlejaid koguma ja näitemänge harjutama. Panin ette teha algust vana trupiga ja tasapisi kutsuda uusi näitlejaid ja hakata neid õpetama. Kohe valiti mind esimeseks näitejuhiks ja sõitsime esimehe Karl Neumanniga neid vanu näitlejaid kutsuma, kes ei olnud enam 20 aastat näidendit mänginud. Kõigepealt sõitsime Laane tallu, Gustav Mootse isa Jaan Mootse juurde. Tema lubas lahkesti oma talus näitemänge toime panna. Siis sõitsime Ahja jõe äärde Mootse tallu, kus elas selle talu peremees Johan Mootse (Laane Mootse vend), endine näitetrupi juht. Tema vend Daniel Mootse mängis naiste osi, sest tal oli peenike hääl. Kaasa mängis ka nende vennanaine Ann Mootse (nüüdne Peedo). Esialgu oldi vastu, kuid pärast nõustuti välja astuma, kui mängitakse Laane talus. Otsustati mängida (Koidula) “Saaremaa onupoega”. Selles näidendis tuli Daniel Mootsel mängida Miina osa. Juba paari nädalaga jõuti valmis ja näidend kanti ette hulga rahva ees suure hooga. Rahval oli väga lustlik meeleolu, et vana Mootse Johani näiterupp on uuesti tegevusse astunud.”

"Lõokese" tegelased näidendis "Ränduri tagasitulek" 07.01.1935.