TAGASIVAADE AASTALE JA UUED SIHID

11.novembril toimus seltsi üldkoosolek. Päevakorras oli ülevaade seltsi 2011.a tegevusest, Tartumaa Arendusseltsi info ja 2012.a tegevusplaani koostamine.

1. Seltsi tegevusest 2011.a tegi kokkuvõtte seltsi esimees Tiina Mällo.

2011.a jaanuaris saadeti seltsi poolt ettepanek Võnnu Vallavalitsusele ja Volikogule planeerida Võnnu valla arengukavasse Suitsu koolimaja ja selle juurde kuuluvate hoonete restaureerimine ning G.Suitsu majamuuseumi väljaarendamine. Aili Reinhold viis läbi rahvarõivaste inventuuri ning juhatus volitas naisrahavatantsurühma juhti Viivika Kooki sõlmima tantsijatega lepingud rahvarõivaste kasutamiseks. Tartu Ülikooli Raamatukogu tundis huvi seltsi poolt väljaantud Võnnu kihelkonna ajaraamatute vastu. Aprilli alguses toimetati soovitud trükised TÜ Raamatukogusse. Märtsis tähistati Liina juures meeleolukalt paastumaarjapäeva, aprillis korrastati kultuuriloolisi kalme Võnnu vanal kalmistul, mais osaleti valla taastamise 20.aastapäeva aktusel. Projekti "Kogukond, kogemus, koostöö" raames külastati juunis Avinurme Elulaadikeskust, juulis korraldati Läänistes restaureerimise õpituba, augustis tuldi kokku kihelkondlikule nõupäevale. Septembris toimus seltsi väljasõit Võrumaale. Seltsi liikmed hoidsid korras Gustav Suitsu sünnikohta tähistava mälestuskivi ümbruse. Aasta jooksul toimus neli juhatuse koosolekut.

2. Ene Runno, kes esindab Lõokese seltsi TAS-i juhatuses, tutvustas TAS-i tegevust ja toetuste taotlemise võimalusi LEADER programmist. TAS keskendub oma tegevuses noortele, ettevõtjatele ja küladele-kogukondadele. 2010. ja 2011.a said paljud Võnnu vallas tegutsevad MTÜ-d ja ettevõtjad TAS-ist toetusi oma projektide elluviimiseks.

3. Ühise arutelu tulemusena otsustati seltsi 2012.a tegevuskavasse kirjutada järgmised ettevõtmised:

Paastumaarjapäeva tähistamine - 25.märts (T.Mällo)

Kultuurilooliste kalmude korrastamine - aprill (T.Mällo)

Restaureerimise õpitoad - juuli (T.Meerits)

Jalgrattamatk Illimari radadele - 18.august (R.Saksing, A.Solba)

Seltsi 110.aastapäeva tähistamine - november (juhatus ja korraldav komisjon)

Lisaks:

Seltsi liikmed T.Meerits ja E.Runno uurivad võimalusi Lääniste koolimaja rekonstrueerimisprojekti koostamiseks.

Otsustati, et kihelkonnapäeva korraldamine jääb seltsi 2012.a tegevusplaanist välja, kuna nõuab pikemaajalist ja mahukat ettevalmistust. Selle korraldamiseks peetakse läbirääkimisi naabervaldadega - Meeksi (R.Mardo), Mäksa (R.Võikar), Haaslava (R.Saksing), Ahja (A.Solba), Vastse-Kuuste (T.Mällo).

2012.a tähistab selts oma 110.aastapäeva!

 


VÕRUMAAD KAEMAS

Laulu- ja mänguseltsi Lõoke liikmete tegevuse üheks eesmärgiks on teadmiste omandamine ja kogemuste vahetamine. Septembrikuu teisel nädalavahetusel sõitsime oma teadmisi uuendama Võrumaale. Võru maakond ei ole meilt vaadatuna kauge kant. Kõik meie reisiseltskonnast olid seal ka varem käinud, kuid sel korral huvitas meid, kas ja kuidas on Euroopa abirahade kasutamine muutnud Võrumaa välisilmet ning inimeste mõtteviisi.

Võrus, Kreutzwaldi majamuuseumis, tutvustas giid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi elukohta ja kirjanduslikku tegevust. Lauluisa on ikka suure asja - eesti rahva eeposega hakkama saanud, lisaks veel muinasjutud ja eesti keelde uute sõnade lisamine. Jalutuskäik päikeselisel heakorrastatud Tamula rannapromenaadil lõi kõigil meil mõnusa laupäevase meeleolu. Rõuges külastasime Maarja kirikut, kus on ainulaadne interjöör koos Kriisade esimese oreliga. Võimalus oli käia ka kirikutornis, kust avanes ilus vaade ümbruskonnale. Kirikutorni ronimine oli alles esimene "jalaharjutus", sest vaatamata Võrumaa kõrgenevatele kuplitele on sinna lisatud kogu maakonna ilu nautimiseks mitmeid vaatetorne (Rõuge Ööbikuorus, Haanjas Munamäel, ...). Kes kõrgust ei kartnud ja jalad terved, said seda ilu ka näha.

Tamula järve ääres

Viitina mõisa ja pargiga tutvumisel oli tunda endise jõukuse jälgi, sellest andsid tunnistust rohked mõisa säilinud abihooned. Viitina mõis, nagu ka paljud teised mõisad Võrumaal pärinevad juba 16-ndast sajandist. Viitinast edasi sõites jõudsime Ruusmäele, kus silmailu pakub kohalik pärl - Rogosi mõis. Mõisa teeb omapäraseks kastellilaadne kinnine siseõu. Mitmete abiprogrammide toel on suur mõisakompleks heas seisus, kuigi peahoone alles ootab oma järge.

Lõunasöök Rogosi mõisas

Pärast kosutavat kõhutäit suundusime Haanjasse, et saaks jälle ronida - Suure Munamäe tippu. Vaatetorni saamine on tehtud mugavaks, ei peagi ronima, sõida liftiga. Ja ikka selle nimel, et kellelgi ei jääks nägemata kaunis Võrumaa. Suurelt Munamäelt allatulek oli nii kiire, et hoo saime maha alles Väimelas, kus on järjekordne endine suur mõisakompleks koos ilusa pargiga. Kõigi nende 16-ndast sajandist pärinevate mõisate ühine tunnus on oskuslik majandamine, mis võimaldas mõisatel omal ajal nii suureks kasvada ja seda vaatamata väga keerulisele põlluharimisele kuppelmaastikul.

Vaade Munamäe tornist

Reisil Võrumaale saime kuulda ja näha, kuidas ning milliste ideede ja vahenditega on kohalikku külaelu seal suudetud elus hoida ja edendada.

Rein Mardo

 


 

PROJEKT: KOGUKOND, KOGEMUS, KOOSTÖÖ

Seltsi 2011.a üheks suuremaks ettevõtmiseks oli projekt "Kogukond, kogemus, koostöö". Projekti toetasid EAS-i kohaliku omaalgatuse programm ja Võnnu Vallavalitsus. Tänu toetajatele said teoks Avinurme Elulaadikeskuse külastus, restaureerimisalane õpituba Läänistes ning kihelkondlik nõupäev.

 

Külaskäik Avinurme Elulaadikeskusesse

11.juuni tulipalaval hommikul kogunes „Lõokese” reisiseltskond, et sõita Ida- Virumaale Avinurme Elulaadikeskusesse.
Oma ajalooliselt arengult erineb Avinurme naaberaladest. Suurtest teedest eraldatud metsakülad on säilitanud oma looduskeskse ja puutööle keskendunud elulaadi tänaseni.

Avinurme Elulaadikeskus ootab külastajaid

Puutööoskuste säilitamiseks, toodete müügiks, turistidele oma paikkonna eripära näitamiseks on Avinurme rahvas loonud vanasse pastoraati Elulaadikeskuse.
Avinurme jõudes tõdesime, et kohalikud on suutnud oma kirikuaia ja pastoraadihoone ikka väga ilusaks teha. Kohe haaras kõiki Elulaadikeskuse kaupluse toas vaimustus neist punutud korvidest, kannudest, karbikestest, puust ämbritest, leivaastajatest jne. Oleks ainult rohkem raha ja kodus ruumi, et neid vaimustavaid käsitööesemeid endaga kaasa viia.

Kaunid ja kasulikud punutised muuseumi poes

Kuna läksime sinna siiski targemaks saama, mitte ainult ostma ja imetlema, ootas meid majas ringkäik giidiga. Saime teada, et Avinurme kirik ja pastoraadihoone on suhteliselt uued ehitised. Ehitatud 20.sajandi algul, kuna varem asus sealse rahva kodukirik Lohusuul. Muusemis tutvusime Avinurmel läbi aastate valmistatud puust tarbeesemetega. Alustades lihtlabasest riidepuust, väikestest punutud korvidest ja ridikülidest lõpetades suurte puust tünnidega, mille otstarve jäeti meile esialgu mõistatamiseks. Läbi nõukogude aja õnnestus siinsel rahval tegelda omase puutööga. Avinurme meeste tünnid olid nii hinnatud, et saadi isegi tellimusi nõukogude armeelt tohutute kapsatünnide valmistamiseks. Tünnid olid igatahes nii suured, et transpordiks tuli need uuesti pärast valmistamist lahti võtta ja hiljem kohale viiduna jälle kokku panna. Avinurme Keskkoolis saavad õpilased teadmisi ja oskusi puutööst ka tänasel päeval.

Puidust esemete väljapanek muuseumis

Teadmised ja muljed kohalike meistrite töödest- tegemistest saadud, oli aeg ka endil „käsi valgeks saada”. Õpitoas ootas meid juba juhendaja, kes jagas igale huvilisele 8 niisket laasturiba ja pusimine laastukorvi kallal võis alata. Mõni meie hulgast oli eriti osav ja esimene proovitöö nägi välja nagu elukutselise meistri tehtu. Igatahes olime kõik rõõmsad, nüüd jälle üks töö ära proovitud.

Laastukorvid valmivad Meida Lainela õpetusi järgides

Avinurme kirik võttis meid kuumal päeval vastu meeldiva jahedusega. Kirikuga on seotud üks Avinurme kandi 2.maailmasõja aegne traagiline sündmus. Nimelt viidi 1944.aasta lahingute ajal kirikusse varjule haavatud, lootuses et inimelud saavad sel moel säästetud. Paraku Nõukogude sõjavägi tappis sinna varju viidud inimesed. Veel praegu on näha kiriku pinkidel kuulijälgi.
Lisaks Elulaadikeskusele on Avinurmel ka Puiduait, kus on võimalik mitmel korrusel erinevaid puidust esemeid osta ja imetleda. Reisi lõpetasime traditsioonilise piknikuga Avinurme Elulaadikeskuse õuel.

„Tünnipealinn” ootab meid kõiki ka edaspidi!

Riina Gordejeva

 

Restaureerimisalane õpituba

9.juulil toimus Lääniste külakeskuses restaureerimisalane õpituba. Esmalt tutvusime vanavara puhastamise vahendite ja meetoditega. Meie juhendajaiks olid kaks kogenud puidurestauraatorit - Jaanika Turu ja Joel Kõivistik. Järgnes praktiline tegevus. Iga osaleja valis vanavara hulgast endale meelepärase eseme ning töö läks lahti. Kes valis tooli, kes laua, kes kasti, kes laastukorvi, kes mõne muu puidust tarbeeseme - hakkama saadi kõigega. Kohvipausi ajal räägitud juttudest selgus, et nüüd, kus esmased kogemused olemas, võiks vanavara restaureerimise õpitoaga järgmisel aastal jätkata. Sooviti õppida metalli puhastamist ja puitmööbli restaureerimist.

Toimekalt tegevuses

 

Kihelkondlik nõupäev

14.augustil peeti kihelkondlik nõupäev, millest olid osa võtma palutud endise Võnnu kihelkonna alal praegu tegutsevate valdade (Ahja, Haaslava, Mäksa, Vastse-Kuuste, Meeksi ja Võnnu) erinevate huvigruppide esindajad. Päev algas osalemisega jumalateenistusel Võnnu kirikus. Seejärel koguneti koolimaja palmisaali, kus vallavanem Tõnu Muru tervitas kihelkondlikul nõupäeval osalejaid. Virve Tuubel tutvustas oma huvitavas ettekandes Eesti Rahva Muuseumi kogudes säilitatavaid Võnnu kihelkonnast kogutud esemeid. Kohvipausile järgnesid nõutoad. Omavalitsuste, seltside, ettevõtjate, haridusasutuste, noorte, seltsi- ja kultuurimajade esindajad arutlesid kihelkondliku koostöö vajaduse ja võimaluste üle.

Arutelu nõutoas

 

Hiljem koguneti uuesti palmisaali, kus tutvustati nõutubades väljakäidud ideid. Koostöö vajaduses ei kahelnud keegi - hea on teada, kuidas elavad ja toimetavad naabrid. Ja miks mitte midagi põnevat koos ette võtta! Hea sõnaga meenutati ühiseid kihelkonnapäevi Võnnus (2000.-2002.a), Järvseljal (2003.a), Ahjal (2004.a), Mäksal (2005.a) ja Haaslaval (2006.a). Nõupäevast osavõtjad tegid ettepaneku taaselustada kihelkonnapäevade traditsioon. Samuti leiti, et ühiselt võiks välja andma hakata kihelkonnalehte, moodustada kodu-uurimise komisjon ja koostada kihelkonna ajalooraamat. Üheks huvitavaks ettepanekuks oli kihelkondliku mittetulundusühingu asutamine, mille kaudu siis toimuks koostöö edendamine. Millised ettepanekutest teostuvad, sõltub juba inimestest, valdadest, seltsidest ja ettevõtjatest endist. Nõupäeval osalejad said tutvuda ka fotonäitustega ning vanasti taludes kasutusel olnud esemete näitusega, mille vanim eksponaat pärines aastast 1779. Eksponeeriti ka seltsiliikmete poolt restaureerimise õpitoas puhastatud esemeid. Kihelkondliku nõupäeva lõpetas meeleolukas kontsert, kus esinejaiks Põlvamaa lõõtsamehed - Heino Tartes ja Sõbrad.

Põlvamaa lõõtsamehed - Heino Tartes ja Sõbrad

 


Kevadised talgupäevad

28.aprillil kogunesid Lõokese liikmed traditsioonilisele talgupäevale. Nagu eelmiselgi aastal korrastati Võnnu vanal kalmistul luuletaja ja kirjandusteadlase Gustav Suitsu vanemate, kunstniku ja omaaegse tunnustatud kunstiõpetaja Gustav Mootse vanemate ning Võõpste kooliõpetaja, Lõokese seltsi esimese asepresidendi Johann Suitsu perekonna matusepaigad.Veel seati korda Võnnu koguduse õpetajate Eduard Philipp Körberi, Gustav Oskar Oehrn`i ja Gustav Axel Conrad Oehrn´i kalmud. Korrastati ka Võnnu koguduse köstri Gotthard Friedrich Hollmann´i (ametis aastail 1832-1864) ja Võnnu kihelkonnakooli õpetaja Peeter Hansing`u (1886-1924) kalmud. Peeter Hansing tegutses Lõokese seltsis orkestrijuhina. 1922.a valiti ta seltsi esimeheks.

Gustav Suitsu sünnikodu aset tähistava mälestuskivi ümbrus sai korda tänu Võnnu Keskkooli 5.kl õpilaste ning Lõokese seltsi liikmete ühisele tööle.

Võnnu vanal kalmistul

 

Gustav Suitsu sünnikohas

 

 

 


Meeleolukas paastumaarjapäeva tähistamine

Paastumaarjapäeva ehk kapsamaarjapäeva on veel 20.sajandi esimesel poolel pühitsetud kui töövaba päeva või poolpüha. See oli suvetööliste tööaja alguse päev, naistepüha, Mari-nimeliste nimepäev. Käidi kõrtsis, käidi üksteisel külas, joodi maarjapuna. Usundilise tähenduse taandudes püsis kombestik meelelahutuslikuna, nõnda on see ka tänapäeval. Lõokese seltsi eestseisus kutsus sel naiste pühal oma liikmed Liina Vaino baari. „Saame kokku 25. märtsil kell 17.00 Liina juures, et ühiselt tervitada kevade saabumist ja tähistada Paastumaarjapäeva. Kätele tegevuse andmiseks võta kaasa paras peotäis pikemaid ja peenemaid paju- või kaseoksi, et asjatundja juhendamisel valmistada üks kena alus,” kirjutas Tiina Mällo. Eks siis kogunesimegi õigel päeval õigeks ajaks kohale. Kõik kuhjasid oma oksasaagi pikale lauale ja Tiina Puurmaa juhendamisel alustasime keerukat vitspunutist. Kel olid jämedamad oksad, see nägi suisa vaeva, sest oks ei tahtnud painduda. Nii mõnedki loobusid pajust ja alustasid tööd paindlikuma leinakase okstega. Riina ei jätnud jonni ja tegi valmis oma punapajust korvikese. Liinal õnnestus punuda hästi tihe ja ilus alus, kuhu poetas ka kollased tibud. Ju need siis kevade saabumist tähistasid! Kõiki haaras üldine töötuhin ning oma töödega saadi ilusasti hakkama.

Iga algus on raske

 

Visadus viib sihile

 

Punumisnippe uurimas

Sama nobedalt kui näpud, liikusid ka naiste suud. Tiina tuletas meelde, et aprillis on vanal kalmistul kalmude koristamine, Tiiu tutvustas suvise kolmikürituse projekti. Üllatus, üllatus! Töisele sissejuhatusele järgnes maarjapäeva tähistamise pidu. Riina Haug oli küpsetanud suure kausitäie pannkooke. Küll tal kasvavad nüüd suured kapsad! Aili poolt olid kõigi lemmikud kohupiimapallid. Hoolsad perenaised olid teinud ka hulga kiluvõileibu. Vana rahvakombe kohaselt püüdsid naised meestele kõrtsis tanu pähe panna, siis pidi mees neile maarjapuna välja tegema. Pole tänapäeval enam kellelgi tanu, aga sel korral ainuke meesterahvas seltskonnas, Rein, tõi puna kaasa küll. Igatahes olid kõigil osalistel punased põsed kindlustatud. Ja et ilm oli sel päeval eriti lumine ja tuisune, siis on loota vanarahva uskumuse kohaselt suvel rikkalikku marjasaaki.